“Mulle meeldib, kui argine maailm ja müütiline niiviisi hõõrduvad omavahel.”
“Ma olen eelkõige jutustaja. Ja jutustan ikka sellest, mida ise olen nii või teisiti läbi elanud või tundnud,” ütleb ta enda kohta.
Oma tööprotsessi kohta lisab: “Kirjutamise algkiirus peab olema väga suur, et tungida läbi gravitatsiooni ehk keele raskusjõu, et lugu ennast ise lahti jutustama hakkaks.”
Tema eeskujudeks võib lugeda Friedebert Tuglast, Peet Vallakut, August Gailitit ja Arvo Valtonit.
EKSi kõrgaeg ühtib muutuste revolutsioonilise algusega, tinglikult võiks „teise“ laine algust näha 1996. aastas, mil Tartus tuleb kokku kirjandusrühmitus Erakkond ning sagenevad taas uued debüüdid.
Erakkonna tuumiku moodustavad tollal Tartu Ülikoolis õppivad filoloogiatudengid (Aare Pilv, Kalju Kruusa, Kristiina Ehin, Lauri Sommer, Mehis Heinsaar, Andreas Kalkun, Kadri Tüür jmt).
Väljaastumiste laad omandab juba ka revolutsioonijärgset ilmet – Erakkond hoidub väljakutsuvast retoorikast, alatasa rõhutatakse autorite eraklikkust ning esteetilise programmi puudumist.
Tegelikkuses ei tähenda see siiski, et puuduks ühisosa kunstilistes arusaamades: mitme Erakkonna autori tekstides torkab silma tendents, mis liidab avangardse kirjanduskogemuse klassikalise traditsiooniga.
Erakkond on avaldanud kaks koguteost: „Üheksavägine“ (1997) ja „Harakkiri“ (1999). (Eesti kirjanduslugu. Koolibri 2001, lk 612)
Tunnustused
- 2000, 2002: Friedebert Tuglase novelliauhind
- 2001: Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia
- 2001: Betti Alveri auhind
- 2010: Friedebert Tuglase novelliauhind – "Puhkehetkel", Looming 2009, nr 5, lk 629–633
- 2010: Juhan Liivi luuleauhind – "***Öös mööduja käsi...", Looming 2009, nr 10, lk 1316
- 2011: August Gailiti nimeline novelliauhind