(2) (3)
Heinsaare & Tuglase võrdlus
Mitmed eesti kirjanukud on leidnud Mehis Heinsaare teostes Friedebert Tuglase tekstidega sarnasust. Kirjanike Liidu žürii on tõstnud esile just Heinsaare novelli tuglaslikku meeleolu ja keelekasutust. On öeldud, et kogu 2001. kirjandusaasta kuulub Heinsaarele. 1990. aastatel kirjandusse tulijaist on Heinsaar kõige omanäolisem autor. Tema jutud on siirad ja puhtatoonilised, kirjutatud tõsises laadis ja suure sisseelamisega – ja need kirjeldavad maailma, kus juhtub imetabaseid asju. Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas Mehis Heinsaar. Tema novelle seostatakse sürrealismi ja muinasjuttudega, kõige sagedamini aga maagilise realismiga. Ometi näib, et need mõisted ei suuda täpselt iseloomustada tema tekstide kummalist, aga samas väga inim- ja looduslähedast maailma. Heinsaare fantastiliste novellide situatsioonid on esmalt tuttavad, kuidagi argielulisedki, kuid lugude arenedes ületatakse füüsikalise maailma võimalused, tavaolukorrad muutuvad pöörasteks fantaasiateks ja realistlikud tüübid saavad mingi uue, senitundmata nihkega maailma kodanikeks. Tekstid on metafoorsed ning see kujundimaailm on seotud võrdlemisi erilise loodustunnetusega. Heinsaare looduskujutus pakub omalaadset müstilist kontakti maailmaga. Heinsaare novellid rikastavad noorema proosa üldpilti. (Luhtatulek, 2011) Mehis Heinsaar on öelnud enda kohta: “Ma olen eelkõige jutustaja. Ja jutustan ikka sellest, mida ise olen nii või teisiti läbi elanud või tundnud.” Oma tööprotsessi kohta lisab ta: “Kirjutamise algkiirus peab olema väga suur, et tungida läbi gravitatsiooni ehk keele raskusjõu, et lugu ennast ise lahti jutustama hakkaks.” (EPL,10.08.2007) Riho Laurisaar on lahanud Eesti Päevalehes (10.08.2007) „Heinsaarel on nii mõndagi sarnast Tuglasega – rändavad mõlemad“ sarnasuse teemat väga põhjulikult ja huvitavalt. Siia on raske isegi midagi lisada.“ Näiteks “Härra Pauli kroonika”, millest üks novell on saanud Tuglase novelliauhinna aastal 2000. Heinsaar sai endale külge n-ö institutsionaalse Tuglase Märgi. Toomas Liiv on öelnud Mehis Heinsaare “Rändaja õnnes” kohta, et seal on selgesti tuntav Tuglase märk. Samas Tarmo Teder on väitnud, et Heinsaare tekstides “toimub pidev asjade ja olendite luuleline segunemine, teisenemine, muundumine” (Looming 2002, nr 3, lk 421). On räägitud absurdist, sürrealismist, unenäolisusest. Heinsaar kirjutab muhedalt unenäolist absurdi ja teeb seda hästi. Samas jälle Jürgen Rooste võrdles fantastika plaanis Heinsaart Tuglasega ja andis seejuures mõista, et Heinsaar on (vähemalt fantastikas) Tuglasest parem (Looming 2001, nr 7, lk 1107). Samas kirjutatakse, et Heinsaare “Rändaja õnnes” on Tuglase Märk selgesti tuntav. Kõigepealt – Tuglaselgi on üks (unenäoline) novell pealkirjaga “Rändaja”. Ent rändamise ja maailma lõpuga tegeleb ka üks Tuglase tuntumaid novelle “Maailma lõpus”. Tihtilugu ei ole Heinsaare novellide nähtava tegevuse taga Tuglase poolt nõutud perspektiivset tagapõhja, sümboolset sügavust ega ka mitte “propageerimata mõtet”. |
Just novellide “mõte”, filosoofia on Heinsaare nõrk koht. Riho Laurisaar toob näiteks novell “Suur hooaeg”, milles kirjeldatakse kohvikuluuletaja Robert H. muutumist tooliks: “Selle aja jooksul oli Robert H. ülakeha jõudnud juba täienisti sulanduda toolileeni polstrisse ning alakeha kaduda pehmesse toolipõhja. Luuletaja sääred olid võtnud peenikeste toolijalgade kuju, nii et jäi mulje, nagu oleks Robert H. kingad nüüd juba tooli, mitte enam inimese jalas.” (Heinsaar. “Rändaja õnn”, lk 32) Aga see on ju post(modernsus)! Igasugune post-hoiak küll selgitab, ent ei vabanda (mängimist). Riho Laurisaar väidab lõpetuseks, et Heinsaar on Tuglasest tugevasti märgistatud, tema tähendus on just selles (mänguks edasi arendatud) Tuglase Märgis. „Tuglas, Enno, Gailit ja kõik need teised vahvad sellid on neis tekstides (ja tegelikult kogu raamatus) ebaheinsaarelikult üheks sulanud ja pidevalt kõikjal kohal – rikastava traditsiooni, mitte tüütu taagana“ kirjutab Epp Ollino teiste hulgas ka Tuglase kohta. Rein Põder on öelnud (Sirp, 02.03.2012) Tuglase novelliauhindade kohta: „Tuglaslik novell nõuab muidugi head kujutlusvõimet, suurt viimistletust, keeletundlikkust ja ühtlasi kannatlikkust lõpptulemuse saavutamisel. Seda viimast meil, kirjutajatel, alati ei jagu. Hea nüüdisaegne novell ei saa vist läbi maagilise algeta, ilma tiheda sisekoeta, tavasüžeede trotsimiseta, ja kõik see peab ikkagi liikuma ühes kindlas pingestuvas suunas ning saama lõpuks novelliliku puändi. Kui Tuglaselt midagi näiteks tuua, siis „Popi ja Huhuu”: käib pauk, tekst lõpeb ning lugeja küsib endalt hämmeldunult – mis see siis oli?“ Heinsaare „Kohtumine taageperas” on lugu jälle Hannese muutumisest musträstasteks, mis leiab samuti aset täiesti Hannese tahte väliselt. Endas selgusele jõudmiseks on kõige parem ennast kõrvalt vaadata. |