Friedebert Tuglas sündis 2. märtsil 1886. aastal Ahjas.
Friedebert Tuglas õppis Prangli kihelkonnakoolis ja Uderna ministeeriumikoolis.
1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli ning seejärel jätkas ta haridusteed Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.
1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.
Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert.
Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas.
1909. aastast on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi.
Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud.
Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega.
Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav Suits, Aleksander Netlief, Fredrik Alander ja Ilmari Aalto.
Abiks olid maskeerimisvõtted, nagu valehabe ja lonkamine, aga ka – mida ta eraldi toonitab – hea õnn, päästev juhus.
Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.
Friedebert Tuglas õppis Prangli kihelkonnakoolis ja Uderna ministeeriumikoolis.
1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli ning seejärel jätkas ta haridusteed Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.
1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.
Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert.
Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas.
1909. aastast on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi.
Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud.
Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega.
Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav Suits, Aleksander Netlief, Fredrik Alander ja Ilmari Aalto.
Abiks olid maskeerimisvõtted, nagu valehabe ja lonkamine, aga ka – mida ta eraldi toonitab – hea õnn, päästev juhus.
Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.